Külaline

Peened lauakombed olid sotsiaalseks tunnusmärgiks keskajal ja on seda tänini. Toonase etiketi kohaselt pidi laud olema kaetud linaga, seetõttu on loomulik, et keskaegse linna majapidamises leidus mitmeid laudlinu. Lauas ei tohtinud täis suuga rääkida, väga laiduväärne oli laudlinasse nuusata või sellesse nuga puhastada, sest salvrätikute puudumisel tuli linasse ka käsi või suud pühkida.

Foto:flickr.com

Siinkohal tuleb täheldada, et linaga katmiseks ehk linutamiseks on vähemalt 3-4 võimalust. Samuti tuleb märkida, et kodukasutaja jaoks ei oma erilist tähtust, kuidas lina lauale panna, oluline on, et lõpptulemus oleks visuaalselt ilus ega sisaldaks põhimõttelisi vigu.

Tüüpilised vead laua katmisel, lina:
• asetatakse lauale valetpidi, see tähendab: lina äärte palistused jäävad ülesse poole, ehk nähtavaks;
• ei ole laual sümmeetriliselt;
• on kas liiga pikk või liiga lühike;
• on triikimata või halvasti pestud;

Miks kasutatakse salvrätte?
Põhjuseid on mitmeid, esmalt praktiline vajadus kaitsta riideid võimalike plekkide eest. Olla abiks söömise juures. Näiteks rasvaste toitude söömise järel või mõne joogi joomise eel võib tupsutada salvrätiga oma huuli. Samuti on salvrätt oluline abivahend erinevate toitude serveerimisel. Ja kindlasti – kaunis salvätt moodustab vaieldamatult tähelepanuväärse osa lauakattest.

Jätkub 10.05.09 veebikirjas.

Hakkas huvitama?

Tahad rohkem teada? Vaata ka siia: www.kiirkoolitus.eu Kahtled? Keeruline? Vaevalt – kui saad hakkama rate`s, orkut`is või DELFI`t lugedes, siis ei ole ka siin mingit müstikat : )

17. sajandist alates hakkasid võõrustajad külalisi tasapisi varustama ka söömisvahenditega. 16.-17. sajandil võeti kasutusele kahvel ja 1680. aastatest oli näiteks Saksamaa kõrgemas seltskonnas tavaks, et iga sööja jaoks olid laual oma nõud, kaasa arvatud nuga, kahvel ja lusikas.

Söömisriistad (inglise keeles: flatware) on põhimõtteliselt kõik need instrumendid mida kasutatakse söömiseks isikuliselt. Näiteks: noad, kahvlid ja lusikad. Nagu varasem juba jutuks oli, annavad tootjad söögiriistu välja sarjadena, mis tähendab, et varieeruda võib kuju ja välimus, ning mõistmaks olukorda tuleb järgida üldpõhimõtteid.

See tähendab: Praenuga ja praekahvel on kõige pikemad. Praenoa pikkus on tavaliselt 21-24 cm ja praekahvli pikkus 19 – 20 cm. Samas suurusjärgus, st mõõtudega on 19 – 21 cm on supilusikas.

Liikudes edasi serveerimisriistade juurde (inglise keeles: carving and serving utensils) ei pääse me samuti kiirest tagasivaatest ajalukku. Nimelt kasutati keskajal toidu ettetõstmiseks peamiselt lusikat, harvemini kahvlit. Viimast kasutati näiteks puuvilja serveerimisel. Söödi kätega, peamine abivahend ja tähtsaim söögiriist oli nuga. Toite serveeriti vaagnatel, taldrikuid kasutati suhteliselt harva. Nende aset täitsid suured leivaviilud – või söödi otse vaagnatelt. Ja just siit saab algus peamine erinevus söögi- ja serveerimisriistade puhul. Nimelt, kuigi kujult on mõlemad vahendid suhteliselt sarnased, tuleb lugeda peamiseks erinevuseks suurust.

Jätkub 10.03.09 veebikirjas.

Hakkas huvitama?
Tahad rohkem teada? Vaata ka siia: www.kiirkoolitus.eu Keeruline? Vaevalt – kui saad hakkama rate`s, orkut`is või DELFI`t lugedes, siis ei ole ka siin mingit müstikat : )