Külaline

17. sajandist alates hakkasid võõrustajad külalisi tasapisi varustama ka söömisvahenditega. 16.-17. sajandil võeti kasutusele kahvel ja 1680. aastatest oli näiteks Saksamaa kõrgemas seltskonnas tavaks, et iga sööja jaoks olid laual oma nõud, kaasa arvatud nuga, kahvel ja lusikas.

Söömisriistad (inglise keeles: flatware) on põhimõtteliselt kõik need instrumendid mida kasutatakse söömiseks isikuliselt. Näiteks: noad, kahvlid ja lusikad. Nagu varasem juba jutuks oli, annavad tootjad söögiriistu välja sarjadena, mis tähendab, et varieeruda võib kuju ja välimus, ning mõistmaks olukorda tuleb järgida üldpõhimõtteid.

See tähendab: Praenuga ja praekahvel on kõige pikemad. Praenoa pikkus on tavaliselt 21-24 cm ja praekahvli pikkus 19 – 20 cm. Samas suurusjärgus, st mõõtudega on 19 – 21 cm on supilusikas.

Liikudes edasi serveerimisriistade juurde (inglise keeles: carving and serving utensils) ei pääse me samuti kiirest tagasivaatest ajalukku. Nimelt kasutati keskajal toidu ettetõstmiseks peamiselt lusikat, harvemini kahvlit. Viimast kasutati näiteks puuvilja serveerimisel. Söödi kätega, peamine abivahend ja tähtsaim söögiriist oli nuga. Toite serveeriti vaagnatel, taldrikuid kasutati suhteliselt harva. Nende aset täitsid suured leivaviilud – või söödi otse vaagnatelt. Ja just siit saab algus peamine erinevus söögi- ja serveerimisriistade puhul. Nimelt, kuigi kujult on mõlemad vahendid suhteliselt sarnased, tuleb lugeda peamiseks erinevuseks suurust.

Jätkub 10.03.09 veebikirjas.

Hakkas huvitama?
Tahad rohkem teada? Vaata ka siia: www.kiirkoolitus.eu Keeruline? Vaevalt – kui saad hakkama rate`s, orkut`is või DELFI`t lugedes, siis ei ole ka siin mingit müstikat : )

Eraldi põhimõtted kehtivad klaaside ladustamisel, samuti hooldamisel. Nii veider kui see ka esmapilgul ei kõlaks, puhtaid, st kasutamata joogiklaase hoiustatakse suue allapoole. Põhjuseks lihtne asjaolu, et nii ei satu tolm sinna sisse.

Võtteks jutuks aga joogiklaaside jaotused võib kergesti segadusse sattuda. Nimed on kõlavad: highball, lowball, gobler, wine glass…

Foto: flickr.com

Nagu ka kurat ei ole nii hirmus kui paistab, ei tasu ennast kõlavatest nimedest heidutada lasta. Nimelt tuleb just joogiklaaside juures eriti lihtsalt välja põhjus-tagajärg seos. Ehk teisisõnu – jaotused on loogilised. Küll võiks kindluse mõttes läbi teha EHRA Kiirkoolitus`e e-kursused. Need ei ole kallid, pealegi saab kursused läbida endale sobival ajal ja kohas.

Tulles aga joogiklaaside jaotuste juurde tagasi – põhimõtteliselt saab klaasid jaotada kuju järgi:
a)    jalaga klaasid, mida kasutatakse valdavalt restoranides ja kodus pidulikematel juhtudel;
b)    jalata klaasid, mida kasutatakse peaasjalikult baarides ja suurüritustel.

Eelnimetatud jaotus on tinglik, sest näiteks alloleval pildil paiknev klaas on ainuõige viski serveerimiseks nii Šoti klubis kui püstijalapeol kus osaleb tuhatkond inimest:

Seevastu arvamused ideaalsest veiniklaasist on erinevad: mõned põhinevad arukatel gastronoomilistel printsiipidel, mõned folklooril. Näiteks olid reinveini klaasid tumedad ja oksüdeerunud, samuti nägi traditsiooniline pruun ornamentidega kaetud jooginõu römer välja toekas ning paksupõhjaline. Samuti ei ole veini klaasi kuju sugugi juhuslik – see on tuletunud antiiksest karikast.

Jätkub 10.02.09 veebikirjas.

Foto: dreamstime.com

Hakkas huvitama?
Tahad rohkem teada? Vaata ka siia: www.kiirkoolitus.eu Keeruline? Vaevalt – kui saad hakkama rate`s, orkut`is või DELFI`t lugedes, siis ei ole ka siin mingit müstikat : )