Külaline

Päeval, mil olin juba tankinud auto üsna pikaks sõiduks rehvide järele, tekkis müüjal tungiv vajadus pealinna külastada ja ta suutis ka rehvid kaasa võtta. Nii toimuski lumisel hommikul MTJ lähedasel ristmikul rahvusvaheliselt tunnustatud ekvivalendi vahetamine Volga uute (nagadega) protitud diagonaalrehvide vastu. Aga üllatuse osaliseks sain alles töökojas, kui otsustasin rehvi küljelt protekteerimise numbrid maha pesta. Inimestel on üllatav lõhnamälu, mis toob mälupilte silmade ette.

Foto: Volga.nl

Piisas mul ainult värvi nükima hakata, kui spetsiifiline liimi lõhn (Nr.88?) ninna kargas ja silme ette kerkis Tallinnas punamässaja A. Tisleri nimelise tänava lõpus vangla kõrval asunud hurtsik, kus heal juhul võeti vastu sõiduautode rehve protekteerimiseks Kohtla-Järve Autokummide Protekteerimise Tehases. Selles hurtsikus maaliti igale rehvile pintsliga suurelt peale ja sisse vastuvõtukviitungi number. Sobilik värv selleks oli valmistatud alumiiniumpulbri ja liimi nr.88 segust ja püsis aastaid rehvi peal. Ime, et need töötajad seal toksikomaanideks ei muutunud? Meenus, et enamasti oli putka uksel kiri, mis teatas häiretest kas kummide äraviimisel või hoopis nende tagasi toomisel. Kummide remonti andmiseks tuli vahel isegi hommikul vara enne avamist ukse taga sabas seista. Kummide kättesaamist tuli samuti mitu korda üritada ja oh õnne, kui siis nende numbrite järgi õiged kummid kaarhallist üles otsiti.

Selgituseks protikummide kohta tahan öelda, et just diagonaalkummide prottimise kvaliteet oli täiesti normaalne ja seda võis teha korduvalt. Mina pidin ainult korra praagi tagastama. Sõita kannatasid need tahmarõngad mustri kulumiseni (ca 25-30 000). Sama ei saa aga öelda vene radiaalrehvide kohta, mida mul kordagi ei õnnestunud prottida – enne läksid trossid puruks.

Miks me siis seda vaeva nende protekteerimisega nägime? Põhjuseid oli kaks – kummid ei olnud vabamüügil ja kummid olid kallid. Kumb nendest põjustest oli parajasti tähtsam enam ei mäleta. Seda mäletan aga küll, et noore insenerina maksis üks 6,15-13 diagonaalrehv poole kuu palga (56.- rbl). Kuna kumme müüdi ülimalt kahe kaupa (vähemalt ühele teljele korralikud pastlad) , siis tähendas see inseneri kuupalka. Kummide ost märgiti tihti tehnilisse passi, sest lubatud oli ainult üks paar aastaks. Prottimine aga oli ainult 6-7 rbl.
Nii loodan minagi oma Volgaga need 25-30 000 km maha keerutada.

Telli veebikiri oma e-posti aadressile!

Kui soovid veebikirja tellida oma e-posti aadressile, siis seda saab teha 365 päeva aastas, 7 päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas siin : ) Samuti saab just siin lahkuda lugejalistist, juhul kui iga kuu 10-nendal kuupäeval ilmuv “Külaline” tüütuks peaks muutuma:

Üks esitiib jäi mul ikkagi saamata ja tuli leppida poolpiduse taastamisega. Selle tiiva peal oligi hea häälestada uut keevitust õigele voolutugevusele. Nii oligi vajalik plekiring talveõhtutel nokitsemiseks soetatud. Tagumise pehkinud rattakoopa taastamiseks leidsin sobivat imeodavad GAZ 24 koopa plekid.

Vahepeal oli suvest saanud vihmane sügis ja vesi tuli autode radiaatoritest välja lasta. Näljasurma vältimiseks tulid töötada välja uued töökoja siseeeskirjad, mis keelasid tööpäevadel esimeses vahetuses autoremondi. Tuleohutust arvestades jäi ikka võimalus varem ettevalmistatud keevitustööde sooritamiseks päevasel ajal. Kuna ka seni tasuta kiinnipüütud Soome TV-kanalid muudeti ajalooks, siis teleka puldi õhtusest klõpsutamisest võõrdusin märkamatult.

Foto:flickr.com

Kui mõned tuiskavad üle autopleki liivaga ja pritsidega, siis mina proovin esialgu võimalikult palju säilitada tehase algupärast värvkatet. Mitte eksponeerimiseks, vaid täiendavaks kaitsekihiks. On selline lihtne reegel: ära lõhu, kui pole kindel, et teed parema! Ja nii ma esialgu sulatan keemiaga kultuurikihti, eemaldan roostet ketasharjadega ja lamellketastega ning kannan peale uusi kaitsekihte. Roostemuunduri ja happekrundi peale on varjatud pindadel plaanis veel nostalgiliselt kanda see oraanzh tinamenning. Lisaks kaiteomadustele lihtsalt selleks, et nii on kunagi minu eelkäiad autot pidevalt hooldatud. Samal põhjusel tulevad ka bituumeni ja kahurimäärde kihid.
Nii ripuvad minugi töökoja laest all erinevas valmimisjärgus detailid, nagu tapamajas searümbad (Volga foorumist laenatud kujund). Õnneks jätsin kunagi lae nii kõrgele, et igapäevast liikumist nad ei sega.
Vahepeal olen käsile võtnud autouksed. See tegevus on mind viinud kokku mitmete asjalike taatidega, kelle lakapealseid sai tühjendatud.

On üldteada, et GAZ 21 uksed on nii vastupidavad, et turul puudub nõudlus uutele ustele. Kunagi igaks juhuks soetatud uksed on meestel jäänud seisma. Oh seda turumajandust! Väärt asja saab nõudluse puudumisel müüa ainult soodushinnaga. Nii õnnestus ka minul soetada enda auto tarbeks uus uksering tagasihoidliku eelarvega. Ühe Volga-taadi naabrusest avastasin väga korraliku GAZ 24 (väike numbrialus), millel puudusid numbrimärgid ja esiklaas. Olles äsja oma jaapanlase mootoriremondi eest Volga hinna maksnud, tekkis soov üks selline endale igapäevasteks sõitudeks taastada. Taat lubas lahkelt omaniku käest seda asja uurida.

Tõeline probleem tekkis aga alles siis, kui hakkasin vanu uksi lahti lammutama. Kui minu VAZidel tulid esimesed augud ustesse juba 3aastaselt, siis 44aastastele Volga ustele tulid nurkadesse mõningad augud alles ketasharjaga nühkides. Üllatav oli tehasevärvi olemasolu uste allservades ja eriti iluliistude all (kõik roostevabad poldid tulid vaevata lahti). Selle töö käigus sai minus võitu elukutseline restauraator ja ma lihtsalt ei suutnud vanu uksi ära visata. Õnneks turumajanduse reeglid ei juhi meie tundeid. Nii olengi nokitsenud uste taastamise kallal ja uued uksed tuleb viia minu enda lakapealsele. Need mõned augud täis lasta on väike asi, aga tõsisem töö on kunagised vigastused jälle nähtamatuteks pahteldada. Vanad plekksepad on uksed küll väga korralikult üles tagunud ja ühe ukse selleks isegi seest lahti lõiganud, kuid vana nitropahtel vajas asendamist.

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Uste taastamine

Möödunud kuude jooksul on esialgne emotsionaalne kirg veidi raugenud, sest saatusel oli mulle varuks veel üllatusi. Astroloogid saaksid Volgade hankimiseks sobiva tähtede seisu minu kogemuse põhjal välja selgitada, sest ühel päeval sisuliselt järjestikku toimunud kohtumised viisid kahe Volga soetamiseni. Helistasin hiljem küll ainult viisakusest teise auto omanikule, et anda teada juba soetatud autost. Paraku on selliseid pakkumisi, millest pole võimalik loobuda. Tänapäeval tunnemegi seda “Happy houre!” või “Kaks ühe hinnaga!” nime all. Nii saingi “kaksikute” omanikuks, sest nii värv, viimistlusmaterjalid kui ka väljalaskeaasta on ühed. Kere numbrites on ainult 700ne erinevus. Kuna selle “teisiku” endine peremees veedab pensionipõlve Võrtsjärve ääres kala suitsutamisega, siis tema imehea suitsulatikas pani ka mu pere leebemalt suhtuma järjekordsesse Volgasse.

Foto:flickr.com

Tekkinud olukorras olin sunnitud filosoofiliselt enda jaoks läbi seedima restaureerimise ja doonorite kasutamise eetilised aspektid. Puidu restauraatorina on minu jaoks hävitamine võõras tegevus. Esindan tegevusi, mida kutsutakse säästvaks renoveerimiseks ja taaskasutamiseks. Lühidalt – usinalt doonoreid kasutades pole meil varsti nendelt eemaldatud osi millegi külge panna.Kui oma unistustes lootsin leida endale Volgat paksu tolmukorra alt, siis see teine auto oligi seda jõudnud koguda ligi paarkümmend aastat. Loomulikult tekkis tahtmine ka sellele tuli torusse saada, sest ta väideti korras olevat. Kuna nii süütevõti kui ka kõrgepinge ahelad olid vahepeal jalad alla võtnud, siis kulus taastamisele veidi aega. Uudishimu sai rahuldatud siis, kui üks kaua vaikinud Volga mootor jälle vaikselt tuksuma hakkas (jälle roostevaba sumbutaja!) ja proovisõidud tehtud. Jäägu see auto esialgu eeskujuks, mille järgi teist kunagi kokku panna. Või nagu paljud on reetnud – auto, milles käia nädalalõpul istumas ja plaane pidamas..

Foto:flickr.com
Meil MTJ-is on rauda kokku keedetud seni ääsitules või 4st jämetamate elektroodide ja atsetüleeniga. Nüüd lõpuks tuli veeretada kohale ka CO-keevitus. Valik oli juba ammu langenud kodumaisele “kemppile” – Purtse Modulile, kuid keegi polnud seni soostunud seda loovutama. Nüüd lõpuks õnnestus sellise riistapuu osad ühe metallifirma laost üles korjata. Midagi eluliselt tähtsat polnud komplektist puudu ja pisiasju sai hooldusest juurde osta. Lõpuks tuli üleliigne hapnikupudel vahetada CO-ballooni vastu ja 0,8 traadikera aparaadi sisse panna. Giljotiinkäärid ja sikkemasin tulid laohoidjal lasta ainult tolmust puhtaks pühkida ja töölauale kinnitada.

Kevadise luurekäigu ajal Kurtna laadale olin välja peilinud Volga juppe müüvate meeste laagriplatsid ja juba pimedas läks sõit lahti. Aga oh õnnetust! Sattus vale päev olema. Olin suvega nii harjunud laupäeviti laatadel käima, et ei vaevunud isegi kontrollima. Nii sain järgmisel hommikul treileriga sõitu korrata. Olin autot osandades teinud endale nimekirja ja eelarve hädavajalike ostude jaoks. Aovalgel saidki esimesed olulised ostud tehtud. Hiljem sai eelarve jääke kulutatud vähemtähtsatele vidinatele. Koduteel tundsin südametunnistuse piinu, et oma kutsetööga seonduvaid oste olin teinud alles teises järjekorras ja mõnegi olulise asja jätnud sootuks ostmata. Laadal tundsin osturõõmu, kui müüja sai mittevajalikust kaubast lahti ja mina sain endale soetatud puudu oleva vidina. Rõhutan just seda puudu olevat, sest nägin ka selliseid kundesid, kes otsisid soodsat kraami tulusaks edasimüügiks. Kõik on vastavuses liberaalse turumajandusega.

Jätkub 10.04.09 veebikirjas

Jätkame 10.12.08 veebikirjas alanud hinnatud õppejõu ja renoveerija hr. Vahur Kõrbe päevikulaadset kirjutist vana-auto renoveerimisest.

Autot tuleb taastamise protsessis küllalt tihti teisaldada, mis vajab ka toimivaid pidureid. Avastamisrõõmu sain siit küllaga. Alates suurepärases olekus pidurisilindritest, mis osandusid probleemideta ja lõpetades siiani toimivast Volga kauplusest Tallinnas, kus on saadaval enamik vajalikest tihenditest.

Foto: flickr.com

Auto osandamine
Ühel päeval tuleb ikkagi hakata oma autot lahti lammutama, nagu teemantit tuleb lihvima hakata, et briljanti saada. Minu eesmärgiks on kõigepealt taastada auto algupärane välisilme, et temaga oleks võimalik suvel sõita. Salongi uuendada ja auto põhja korrosioonitõrjet on võimalik hiljem sõltumatult teha. Osandamisel on kõige tähtsam minimaalselt ise kahjustada ja lõhkuda säilinut. Segaduse vältimiseks peab kõik osad panema kastidesse ja karpidesse mingi süsteemi järgi. Mina olen jaganud auto 4ks sektoriks: parem esimene, parem tagumine, vasak tagumine ja vasak esimene sektor. Iga sektori jaoks võtan paraja kasti või mitugi, millesse panen detaile, tihendeid ja kruvisid väiksematesse karpidesse või kilekottidesse pakituna. Võimaluse korral keeran poldid oma pesadesse tagasi või seon ühte kimpu maalriteibiga ja kirjutan markeriga päritolu peale. Suuremad detailid viin isegi laka peale või riputan üles seintele, et nad remonditööde käigus vigastada ei saaks.

Foto:volga.nl
Vanad autod on koostatud poltliidetega ja kõik lahtivõetavad detailid tulevad eemaldada. Minul on selles osas ääretult vedanud, sest enamik polte on võtmetega avatavad, kuna vana peremees on neid enne kinnitamist määrdega kaitsnud. Sellegipoolest puhastan ma kõigepealt terasharja või naaskli teravikuga poldi ümbruse ja keerme mustusest ja roostest, lasen aerosoolist peale MoS2-baasil (molübdeen sulfiid) eraldamisõli ja pärast toimimist alustan sobiva võtmega lahtikeeramist (sammuke edasi, veidi tagasi). Mõni roostes liide vajab hoopis pikemat leotamist. Kuna vanadel autodel on kandilised mutrid kammitsetud plekk-karbiga, siis neid saab purunemise vältimiseks hoida kinni lukustuvate näpitsatega. Vanad soonega kruvid saab turvaliselt avada puurivända otsa kinnitatud lapikkruvikeerajaga või impulss trelliga. Vahel tuleb aga tõesti mutter või polt lihtsalt läbi saagida või ketaslõikuriga läbikäiata. Murdunud poldid tulevad pesast välja puurida ja avad uuesti keermestada. Alati peab endale aru andma, mida tuleb säästa ja mida saab kergemini asendada. Läbi roostetanud plekkdetail on õigem kettaga küljest lõigata, et vältida naabrite vigastamist.

Erilist rõhku tuleb panna elektriohutusele. Tavaliselt ei eemaldata autolt elektrijuhtmestikku, vaid ainult elektritarbijad. Seetõttu tulevad kõik lahtised juhtmeotsad isoleerida ja markeerida, et vältida lühist. Juhtmekimbud on soovitav kinnitada ohututesse kohtadesse ja kergestisüttivad riidest kaablisukad tulevad kaitsta sädemete eest.
Kui mingil põhjusel klaase ei eemaldata, siis tulevad nad kaitsta ketaslõikuri sädemete ees, mis on klaasi pinda sööbiv sulametall.
Lõpuks saadakse ratastel toorkere, mis heal juhul isegi sõidab. Siis on aeg otsida välja kaabitsad, terarharhad (-kettad) ja alustada rooste ja lahtise värvi eemaldamist. Auto osandamise käigus saabki täpselt selgeks, millised detailid tulevad kindlasti vahetada ja milliseid tasub taastada. Hea on koostada nendest nimekiri, mille alusel laatadelt ja foorumitest puuduvat otsida.

Uue autoga tutvumine
Alles pärast uude kojju saabumist tekkis mul võimalus nii alt kui pealt uurida oma lelu. Sellest sai üks leidmistesterohke rännak oma mälestustesse. Juba salongi sisenedes hakkasid silma haruldased istmekatted. Polstrite kaitsmiseks paigutatud istmekatetele olid küllap kunagise perenaise näputööna valminud ristpistes mustriga vaibad. Võtmehoidjaks oli samuti käsitsi punutud nuut, mille valmistamist algkoolis ise hästi valdasin. Isegi lõhn autos oli pärit minu lapsepõlvest. Auto põhja alt leidsin roostevaba sumbutaja, mille paigaldajaid kunagi ähvardati SORRVOga (majanduskuritegude uurimine), sest materjali ju ei müüdud.

Foto:Vahur Kõrbe erakogu

Meenus endagi autole kunagi jonni pärast ise tehtud sumbutaja, sest turul küsiti sellise eest inseneri kuupalka. Kui pagasiruumist leidsin vända, siis oligi aeg hakata mootorit uurima. Kuna mootor oli komplektne ja õlitase normis, voolikud pragudeta ja bensiinipaak roosteta, siis lihtsalt pidi proovima käivitamist. Esmalt ikka vändaga mootoris õli ringi ajades, hiljem ka starteri abil. Usute või mitte, aga pool tundi nokitsemist ja kontrollimist lõppesid vaikselt tuksuva mootoriga. Sellist omadust minu unelmate autol polnud, sest olin valmistunud mootori kapitaalremondiks, bensiinipaagi ja torustiku lekkimiseks jne.. Kui siis sidur ja osaliselt ka pidur toimisid, ei jäänud muud üle kui kummid täis pumbata ja proovitiir teha. Alustada tuli roolisambal käiguvahetuse õppimisest ja sõit läks lahti : 1. käik ja 2. käik. Rohkemaks polnud töökoja õuel võimalust. Kuskilt ei kolisenud, ainult õõtsus aeglaselt. Kuidas sellist autot küll kunagise peremehe käed oli hooldanud, et ta nii hästi säilis! Kui veel raginatega lampraadio mängima panin, oli tõeline seitsmenda taeva joovastus naha vahel.

Foto:flickr.com

Auto puhastamine kultuurikihist
Esimese tööna sai ette võetud väike koristamine, et visata minema rämps salongist ja pagasiruumist. Leidsin hulgaliselt kopikaid ja 1993. a ülevaatusesildi, mis viitab tema viimasele kasutusajale (kahjuks ei meenu täpne aasta, mil nende siltide kohustuslikust kasutamisest lõplikult loobuti). Siis võtsin tolmuimejaga põrandavaibad ja istmed ette, et lihtsalt endal mugavam oleks salongiga tutvuda. Vaibad olid kaetud rohkete koide kookonilooriga, sest neil oli seal olnud võimalik segamatult elada.
Kuna auto värvikihid olid pragunenud ja kohati  irdunud, siis pärast pesu tekkis tõsine soov uurida, millises seisukorras tegelikult on tehase värv, milline on olnud algne värvitoon, milliseid avariisid on taastatud ja mis peamine – millised detailid tulevad asendada. Katsetuste käigus osutus tõhusaimaks viisiks vana värvikihi keemiline eemaldamine. Zheleetaoline vana värvi eemaldi, mida kasutatakse puitesemete puhul, sobis väga hästi vana nitrovärvi pehmendamiseks, jättes tehase värvi kahjustamata. Alles tahase helehalli värvi ilmutamise järel tekkis visioon, millisena sooviksin seda autot kunagi näha – kolhoosi esimehe Volgana. Ilmsiks tulid ka kahe tõsise avarii jäljed, mida omaaegsed plekksepad olid osavalt peitnud. Minu auto on oma varases nooruses üle katuse käinud ja kunagi hiljem on talle kas külje pealt sisse sõidetud või on se külg vastu puud-posti lennanud. Kui kasinates tingimustes suudeti kunagi need jäljed kaotada, siis peaksin ka mina sellega hakkama saama, kuigi katuse remont on tõsine töö. Vaatamata sellele on auto kere uskumatult hästi säilinud.

Veebikiri “Külaline”
Toimetaja: Riina Vokksepp
Veeb: www.veebikiri.ee
E-post: veebikiri@veebikiri.ee
Lugejalist: sisse/välja
GSM: + 372 51 919976
Tel/Fax + 372 6561157

Kõik õigused reserveeritud.

Vahur Kõrbe, restauraator

Juuni 2007

Ma poleks eales uskunud, et minus on sellisel hulgal edevust minemaks liiklusesse eelmise sajandi keskpaigas loodud sõidukiga. Veel mõned aastad tagasi oleksin välja naernud selle, kes oleks öelnud, et hakkan taastama vana sõiduautot. Liialt hästi olid veel meeles need remondiprobleemid.

Foto: fundraw.com

Siis aga leidsin ma ühe “uinuva kaunitari” tuttava kuuri alt ja mu käed hakkasid sügelema. Päris tükk aega võtsin hoogu, et soovist saaks reaalsus. Külastasin esmalt vanatehnika laatasid ja jututubasid, hindasin varuosade hankimisvõimalusi ning hinnataset. Nüüd olen värskelt saanud 1963.a. Volga omanikuks ja suur soov on ärgitada lugejaid otsima üles ja taastama midagi meie tehnika ajaloost. Mööda Eestit sõites kujutlen suuri aitasid või lautu varjamas endas seismaunustatud vanu sõiduvahendeid, sest just maakohtadesse jõudsid lõpuks moest läinud vanurid nn. viimase omaniku autoks.

Kui küpses eas mehed hakkavad tegelema noorpõlve unistustega, peetakse seda keskea kriisiks. Saamata aru, et kui vanaemadele on antud väärikas võimalus “kasulikult” oma laste kasvatamisel omandatud oskusi rakendada lastelaste peal, tahavad ka vanaisad oma vaevaga omandatud oskusi taaskasutada. Selleks pakubki vanatehnika taastamine ühe võimaluse. Vaadake ringi oma töötubades! Seal on hulgaliselt unustatud tööriistu, abinõusid ja käsiraamatuid, mida me kunagi vajasime autode remondiks. Nooremad leiavad endale rohkesti eestikeelseid käsiraamatuid antikvariaadist. Nüüd on ju autode hooldus surutud teenindusjaamadesse, isegi garaazhis ei hoita neid enam. Sinna ongi paslik tuua üks vanasõiduk taastamiseks ja siis pole enam vaja õhtuti klõpsutada teleka pulti kanalilt kanalile või surfata internetis. Vana sõidukit remontides elame kiiresti oma kunagisse maailma uuesti sisse. Isegi remondiraamatu leheküljele jäänud õlise sõrmejälje tekkelugu tuleb silme ette.

Foto:volga.nl

Vanasõiduki muretsemine (hankimine)
Eestis on väga erinevate vanasõidukit taastajaid: velo, moto, sõidu- ja veoautode ning ka busside ja traktorite huvilisi. Igaüks saab ainult ise valida selle sõiduki, mis tema südame kiiremini põksuma paneb. Üsna selgelt on näha, et me teeme oma valikud lapsepõlve mälestustest ajandatult. Seega on üsna loomulik, et selliseks sõidukiks on mõni NLiidus toodetu. Pealegi on need veel kõige kättesaadavamad ja varuosi leidub rohkesti. Samas pole globaliseerumise ja teabe leviku juures enam haruldane, kui unikaalne sõiduk leitakse hoopis teisest Euroopa otsast.
Endale tuleb anda aru, mis eesmärgiga vana sõidukit soovitakse taastada. Osale tegijatele on eesmärgiks auto originaalkujul taastada, et taotleda autole selle töö tunnustuseks must registrinumber. Teised soovivad liberaalselt autot lubatud piires moderniseerida. Kolmandad tahavad autot hoopis tuunida ja mingi omaloomingulise ideeauto valmistada.

Foto:erakogu

Kuidas leida vanasõidukit? Tuleb oma soov kõvasti ja igal võimalusel välja öelda. Seda nii otseselt eakaaslastega kohvitassi taga vesteldes kui ka elektroonilisel teel suheldes (vanasõidukite foorumid). Ja ise tuleb lahtiste silmadega ringi käia. Analoogilisi autosid vaadates tuleb endale luua mingi kuvand otsitavast autost. Seda eelkõige sõiduki mudelist, seisukorrast ja hinnatasemest lähtuvalt. Kui vanasõiduki jäänused võib soetada isegi vanametalli hinnaga, siis väga heas tehnilises seisukorras autosse on pandud nii palju töötunde, et tema hind on uute sõiduautode omast kõrgem. Unelmauto peaks olema võimalikult originaalilähedane ja rüüstamata. Kui auto on ikka korduvate tehniliste “täiustustega” ja ümberehitustega tundmatuseni muudetud, siis selle taastamiseks peab olema tõsine põhjendus. Tavaliselt kõlbavad sellised ainult varuosadeks. Samas võib olla ka rikkumata, kuid mittekomplektse sõiduki taastamine aeganõudev. Iga puuduvat mutikat ja detaili tuleb ju hakata otsima. Peavarjuta jäänud “vanakestele” annavad surmahoobi ilmastiku kahjustused (päike ja vesi oma erinevates olekutes). Ilmastik hävitab kõige raskemini originaalkujul taastatava – polsterdusmaterjalid, tihendid, vaibad ja plastikdetailid.

Kuna taastatud sõidukiga on tavaliselt soov ka liigelda ja teda eksponeerida, siis peavad autol olema säilinud registreerimise dokumendid, mille abil on võimalik teha kindlaks sõiduki õigusjärgne omanik ja taastada ta registrisse.
Eeltoodust lähtuvalt oli minu unelmautoks kuskile kuuri alla seisma jäänud umbes 40.a. vana pereauto, mis pärast esimeste tõsiste tehniliste probleemide teket oli saadetud vanaduspensionile. Kujutlesin talle isegi algsed mustad slaavikeelsed numbrimärgid külge ja tehasevärvi peale. Tegelikkuses leidsin oma auto hoopis ühelt unustatud laoplatsilt romude vahelt, kus ta oli aastaid seisnud üleliigsena, pärast garaazhist ilmajäämist. Endisele omanikule oli ta muutunud tarbetuks koormaks, kes oli siiski teadlik tema väärtusest. Ka sellel autol olid peal algsed slaavikeelsed registrimärgid, sest teda polnud aastaid kasutatud. Mis sest numbrimärgist, aga auto oli komplektne, kuigi juba 44 a vana. Isegi kummid olid treilerile lükkamiseks piisavalt täis. Kõigi kaudsete märkide järgi oli ta olnud ühe pere kätes. Tema eluloo jälgi on plaanis talvel ajada.

Jätkub 10.12.08 veebikirjas

Veebikiri “Külaline”
Toimetaja: Riina Vokksepp
Veeb: www.veebikiri.ee
E-post: veebikiri@veebikiri.ee
Lugejalist: sisse/välja
GSM: + 372 51 919976
Tel/Fax + 372 6561157

Kõik õigused reserveeritud.